Whiskey Blanket - ...It's Warmer Down Here (2004)

...It's Warmer Down Here on ainus album, mille levitamiseks ma olen artistidelt küsinud luba. Whiskey Blanket kaasamiseks Vaba Hip-Hop Muusika projekti sain ma motivatsiooni nende endi põhimõtetest. Tsiteerides suvalist lugu sellelt samalt albumilt: "We put out a great tape just for honesty's sake". See album ei ole siin asjata. Whiskey Blanketit hindan ma nii kõrgelt, et seni pole mul õnnestunud piisavalt head arvustust neist kirjutada. Antud juhul ei ole muret, sest tegu on nende debüütalbumiga, mida ei anna Credible Forces'iga võrreldagi. Esimesel kogumikul on trio veel eriti noor, kogenematu ning toores. Nende sõnaseaded on siin arusaamatumad ja enda pillimängu vähem. Hea on ikkagi. Kuidas saakski mitte olla?
Esimene asi, mida potentsiaalne kuulaja võib täheldada, on räppmuusikale ebaharilik kaanekujundus. Väljanägemise ja nime poolest võiks oletada, et tegu on raskema muusikaga. Aga ei. Tegu on väga pehme ja intelligentse, jazzise hip-hop muusikaga. "Jazzine" sealjuures võib tähendada ükskõik mida - WB puhul aga seda, et nad mängivad ise oma instrumente. Kui ma ei eksi, siis on kõik kolm tegelast muusikalise haridusega - mis on räppmuusikas üpriski haruldane.
Seda kasutavad nad ära, et luua eriliselt omapärast stiilisegu naturaalsete instrumentide ja katkematu räpivooluga. Biidid on tihtipeale ühekülgsed, kuid neile laotud sõnad on piisavalt huvitavad, et seda andestada.
Nagu ka Class B arvustuses, tahaksin ma siingi tuua välja ühe erilise loo, millesarnast teist ei ole ega tule. Nimelt on sellele esimesele albumile sattunud lugu, mis iseloomustab hästi nende teise albumi stiili: Cultivation. Selles loos räägivad nad keskpärase ameeriklase elust, sellega kaasnevatest pahedest ja ükskõiksusest, hoolimatusest ja ärakasutamisest. Tegelikult räägivad sellest mitmed WB lood. Cultivation torkab sellelt kogumikult silma mõnusa tausta poolest. See on debüüdil esimene lugu, milles nad on näinud muusikaga tuntavalt palju vaeva.
Järgmine lugu, Land of the Free (Sloppy Joe solo) järgib eelmise loo teemat, sügavuti. Kritiseeritakse tarbimiskultuuri, maailmamajandust, patriotismi, Iraagi sõda jne. Näide:

There was terrorism long before this ever happened,
and still there's people slapping him on them back
when they're clapping,
acting like their president is a pound-for-pound hero,
and bodies are still to be found at ground zero.
[---]
It's bad enough we use a quarter of the worlds energy
and play it like the other countries are the enemy
can it be: entering the 21th century,
if we're not still number one, we'll sure enough pretend to be.

Mis mulle endale väga meeldib, on nende vastumeelsus pop-räpile. Loos Jaws of the snake ütlevad nad välja selle, mida ise populaarsemat räppmuusikat kuulates mõtlen: "I don't fucking wanna hear about your big booty hoes..." Whiskey Blanketilt kuuleb neid mõtteid, mida räppmuusikas muidu ei kuule. Näiteks loos The Way We Look Is Fine räägivad nad plastikkirurgia sisutusest. Refräänis ütlevad nad nii: "Anyone can be beautiful in someone else's eyes."
Kindlasti ei ole need albumi ainsad head lood. 15 loo seas võib olla igaühe jaoks häid mõtteid.

1. Intro
2. Faceless Artistry
3. Daily Basis
4. Pocket Full Of... ft. 85
5. The Way We Look Is Fine
6. Jaws of the Snake
7. Cultivation
8. Land of the Free (Sloppy Joe solo)
9. Malevolence
10. Camp Jesus
11. A Flow Grew ft. Lindsey & Quinn
12. With A Promise Nearly Visible (Steakhouse solo)
13. Drug Track/Biz Freestyle ft. Zander
14. My Whiskey Blanket (Funny Biz solo)
15. Outro

Koduleht
MediaFire, 85MB