Robotic Hands of God on üks väga hull kogumik. Esimesel kuulamisel võttis selle hip-hop muusikaks liigitamine minult päris mitme loo läbikuulamist, enne kui jõudsin järeldusele, et tegu pole võõra stiiliga. Õieti ka on, sest Dreadnots viljeleb stiili, mida last.fm-is nimetatakse Garage Hop-iks. Üllatuslikult langeb selle stiili alla samas veebiportaalis veel Moka Only, Fanatik ja Clutchy Hopkins - kõik sealjuures minule teadaolevalt abstrakt-hoppi viljelevad tegelinskid (viimane sealjuures on nii äge, et tema mitteametlikud kogumikud võiksid siiagi jõuda novembris).
Öelda oskan selle kogumiku kohta palju vähem asjalikku, kui juba on öelnud Pittsburghi linnalehes arvustaja Manny Theiner. Tema kirjutatu pöörab tähelepanu sellele, et Dreadnots võtab oma nime piibli-päritolu sel kogumikul väga tõsiselt ja uurib sügavuti psühhootilisi fundamentalistlikke nüansse Abrahami-religioonides.
Mina sõnastaksin seda nii, et Dreadnots-ildel on huumorit, mis on kõvasti mustem kui see on Bigfoot's Dick-il (mis "jumala robotkäe" kõrval kahvatub hallikasroheliseks). Ma ütlen huumor, sest vähemalt minule venitas see kogumik korduvalt naeratuse näole. Dreadnots teab, mida teeb ja teeb seda väga originaalselt. Album algab sellega, et tüüp helistab kristlikule raadiole ja küsib saatejuhilt, kas jumal aitaks tal teha paremaid biite. "Amen. So now my beats will be fresh?" Siiani ajab naerma.
Väga tugevalt paistab silma lugu Number 3, milles keegi hullumeelne, tõenäoliselt fundamentaalne jutlustaja, karjub inimeste peale. Mõned usukogemused on üpris psühhootilised.
Kristliku pinginaabriga religiooniasjade arutamine tuleb meelde, kui kuulan Pan's Flute-i, sest kunagi üritasin talle tõestada, et kristlus on samuti paganlik, kuna on üle võtnud mitmed paganlikud jumalused. Pan on sarviline antiik-jumal, keda võib kirjeldada kui inimese ja soku segu - täpselt selline, kuidas kristlased mõtlevad sarvilisest saatanast. See on ka teema, mida kogumikul rohkem arutatakse. Silma paistab nime poolest lugu God = Satan's Dad?, mis algab heli-ampsuga ühest vanemast (mustvalgest) Jeesuse eluloofilmist. Veel kavalam pealkiri on 13. lool: Liturgy of the Eucharist...Jesus is Bored, mis on samuti huumor kristluse kulul. Kristlased kujutavad Jeesust kui üllast ja head jumala-poega, kuigi piibel ise kujutab teda mitmekülgsemalt, ka tüdinu ja igavlevana (tüüp oli nõus pesema oma alamate jalgu, kuid ei viitsinud nendega koos aerutada, vaid magas paadis?). Hea näide sellest on Matteuse 17:17, milles Jeesus ütleb: "Kui kaua pean teiega küll püsima? Kaua ma pean teid välja kannatama?"
Muusika kohta võiks öelda, et see on tume instrumentaalne hip-hop, millesse Dreadnots segas vanu vinüüle ja helisalvestusi jutlustajatelt (sealjuures ka satanistliku piibli autorilt LaVey-lt). Mainida tasub ka, et seda kogumikku aitas kokku panna anticon.-i Odd Nosdam, kelle muusika on vähemasti wiki liigituse järgi hip-hop, ambient ja dub.
1. Opening Prayer
2. Return of the God
3. Can You See TheSigns?
4. Dream Time One
5. Number 3
6. Pan's Flute
7. Satanic Art
8. Lou Sing Lou Sir (cult version)
9. God=Satan's Dad?
10. Has My Light Become Darkness?
11. Dream Time Two
12. Flight of Idea (delayed)
13. Liturgy of the Eucharist...Jesus is Bored
14. The Day is Today, the Hour is Now
40 minutit, 80 megabaiti hullumeelsust
Koduleht
MediaFire
Otselink
No comments:
Post a Comment